Ilm on viimase nädala jooksul ühtäkki soojaks muutnud ning järvede jääkaas märgatavalt tumedamaks tõmbunud. Kaldaservast on jääkate juba sulanud ning lõplikult vabanevad meie väikejärved jääst enamasti aprilli keskpaigas.
Laguneval jääkattel pole palju ühist sügisel moodustunud läbipaistva ja sitke jääga. Lähemal uurimisel võib selles märgata hoopis omapärast kärjetaolist struktuuri. See koosneb jääpinna suhtes püstiselt asetsevatest kitsastest prismadest või silindritest, mille pikkus on enam-vähem võrdne jää paksusega.
Eestikeelseid jäätermineid on palju, kuid nende hulgast pole ma leidnud ainsatki sobivat selle jääliigi jaoks. Inglise keeles kasutatav väljend „candle ice“ pole kuigi õnnestunud ning otsetõlked on terminitöös lubamatud. Mitmel pool Lõuna-Eestis tavatsevad kalamehed aga öelda, et jää „läheb pulka“ ja nõnda sai pulkjää uue terminina kirja Limnoloogia sõnastikku.
Kuidas pulkjää tekib? Jääkatte lagunemine algab, kui kevadine päike on piisavalt terav ja keskmine päevane õhutemperatuur tõuseb üle jää sulamistemperatuuri. Ühelt poolt kahaneb jääkatte paksus ja teisalt muutub selle vesiniksidemetel põhinev struktuur. Kõige tõhusamalt sulatab jääd soe tuul, vihma roll on pigem teisejärguline. Jääkatte alumise poole sulamine on seotud gradienthoovustega, mis saavad alguse sissevoolavatest jõgedest või järve madalatest osadest, kus päikesekiirgus tungib läbi jää ning soojendab põhjasetteid ja nende kohal olevat vett. Jää sisemine sulamine ja struktuurimuutused toimuvad päikesekiirguse neeldumisel. Viimane on intensiivsem jääkristallide piirpinnal, kus leidub erinevaid lisandeid (soolakristallid, orgaanilise aine osakesed) või kristallvõre riketes. Ebaühtlase sulamise tõttu laguneb jää kristallstruktuur ja moodustub pulkjää.
Pulkjää kandevõime pole seotud jää paksusega ning sellele minek on äärmiselt ohtlik. Jääkihi horisontaalne struktuur on kadunud ja läbi jää vajumisel pole enam tihket jääserva, millest haarates end jääle vinnata. Pihku jäävad vaid lahti murduvad jääpulgad. Väga salakaval võib pulkjää olla siis, kui ööd on veel külmad ning muudavad jääkatte pindmise osa tugevaks. Hommikul jääle minnes tundub see ohtu ja piisavalt suure kandevõimega. Päeva jooksul sulatab päike aga öö jooksul külmunud osa ning end liiga kauaks järvejääle unustanud kalamees avastab ühtäkki, et jää teda enam ei kanna.